Anna Mezentseva

“Viimasel ajal on mul pidevalt tunne, et mind ei ole olemas. Ma suudan olla täpselt selline nagu mind ümbritsevad inimesed seda tahavad, kergelt, mängeldes, ilma et see valmistaks mulle piinlikkust või süümepiinu. Kõigil teistel on samuti ükskõik, milline ma tegelikult olen, neil on kindlad rollid minu jaoks olemas, paigas, toimivad. Seepärast ma tihti kannatan
suhtlemisvaeguse all. Sartre nimetab seda vabaduseks. Seega olen ma vaba ja pidevalt mängin. Järelikult ma ei ole üldsegi siiras ja tavaliselt vaatan ma ennast kõrvalt ehk siis selline tobe brechtlik mängustiil.

Veel ma olen öise eluviisiga, seega tihti olen ma magamatus ja hajameelsus ise. Samuti olen ma Balzaci kombel kohvist sõltuvuses. Mõnede väikeste eranditega olen ma misantroop.

Kirjutuslaual on mul Le Penseur’i kujuline küünlajalg ning Verdi portree sinises raamis, rahakoti vahel aga Descartes’i ja Henri IV pilt.”