Juvente

7. märtsil suundusid 4 noort eestlast Tartu lennujaama poole, et alustada reisi Bratislavasse, Slovakkiasse, et seal osa võtta rahvusvahelisest seminarist ’You(th) are us’.

Seminari korraldas Juvente üle-Euroopaline katuseorganisatsioon Active. See organisatsioon saab sellel aastal juba 20-aastaseks ning on olnud osaks paljude noorte eludes, propageerides tolerantsust, demokraatiat ja rahu ning seda kõike meelemürkide vabalt. Bratislavas oli meid 50, mitmest erinevast Euroopa riigist.

’You(th) are us’ kestis nädal aega. Ööbisime ühes Bratislava äärelinna hotellis, mis kostitas meid hea teeninduse, maitsvate toitudega ning vastutulelikkusega. Päevad olid pikad ja ööd ääretult lühikesed, kuigi enamasti oli see ainult meie endi süü 🙂

Millest seminar üldse rääkis ning mida me sinna õppima läksime? Peamiselt hõlmas see kultuuridevahelist suhtlemist. Meile pidas loengu Slovakkia külalislektor Anna Zelenkova, kellega rääkisime ehk kõige lihtsamast teemast- „Mis on kultuur?“. Või nii me vähemalt arvasime. Seda oli tegelikult väga raske määratleda. Siis tuli minu meelest üks kõige huvitavamaid ülesandeid üldse selle nädala jooksul- meid jaotati gruppidesse ning me kõik saime endale mingid rahvused, mida pidime esindama. Meie olime jaapanlased. Meile tutvustati meie kultuuri, meie käitumismalle, meie üleüldiseid tõekspidamisi. Siis meid lasti tagasi seminariruumi ning me pidime väiksemate segagruppidega arutlema erinevate teemade üle. Laua taga kohtusin ma saudi-araablasega, ameeriklase, soomlase ja venelasega. Ja väga raske oli käituda täiesti vastupidiselt oma eestlaslikele tõekspidamistele, pannes end täiesti teistesse kingadesse.

Meid pandi järgnevate päevade jooksul veel ebameeldivaid ülesandeid täitma. Näiteks pidime me erinevatelt riikidelt küsima ehk kohati kohatuid küsimusi eelarvamustele toetudes. Aga ka see tuli kergelt, sest õppisime mitte kartma küsida ja mitte solvuma kui küsimus valus on, vaid võtma seda kui siirast huvi millegi kohta, millest küsija polnud kuulnud. Ja olgem ausad- kes on veel parem nendele küsimustele vastama kui mitte inimene, kes sellega otseselt kokku puutub.

Seminarilt ei puudunud ka alkoholi teema. Active’i vilistlasliige Pierre Andersson, kes tänaseni tegeleb alkoholiprobleemide preventsiooniga, rääkis meile teemal ’Global Hangover’. Samal teemal on ka ilmunud lühifilm. See oli üks šokeerivamaid loenguid. Me nägime ära ka lühifilmi, mis rääkis sellest, kuidas alkoholifirmad on avastanud uue turu- Aafrika- ning kuidas põhimõtteliselt kasutatakse ära sealsete inimeste raskeid olukordi, muutes depressiivset eluolu veel masendavamaks, näiteks süvendades koduvägivalla esinemist ning muid alkoholiga seotud probleeme. Pani väga sügavalt mõtlema ning tõi nii mõnelegi vaatajale pisara silma.

Nädala suurim sündmus oli meie minek Bratislava kesklinna, et seal teha tänavaaktsioon. Me kaasasime sinna ka seminaril käsitleva teema, aga eelkõige oli meie eesmärk tutvustada Active’i ja seeläbi ka me enda tõekspidamisi. Ja läbivaim teema sealjuures oli inimõigused.

Ma hakkasin ise pärast mõtlema, et miks oli seminari pealkiri just selline. Ja siis sain aru, et kui kliÅ¡ee see ka ei oleks – muutused algavad iseendast. Me ise peame silmad avama, olema tolerantsemad, mitte kinni olema eelarvamustes ja kuulujuttudes. Ja et tõesti – küsija suu pihta ei lööda.

See nädal oli üks parimaid viise oma puhkust veeta. Kuigi programm oli tihe ja iga öö sai maksimaalselt viis tundi magada (sest poole ööni oli vaja dominot mängida), tuleb siiski tunnistada, et sealt lahkudes oli mu süda rahul. Mina, Eliina Pavljuk, olles täie mõistuse juures – soovitan soojalt! 🙂

Rohkem infot: www.activeeurope.org ; http://youthareus.blogspot.com

„Mis asja sa seal teed? Miks sa just seal tahad töötada?“ küsisid Lääne-Ukrainas Lvivis elavad tuttavad kui teist kevadet järjest neil külas käisin, et natuke vaheldust saada argipäevale Krimmi stepikülast.

See „seal“  – nagu tuttavad nimetavad – on  külake keset steppi. Külake tegelt ei olegi nii pisike, vaid pea 500 elanikuga asula, kus valged peamiselt siniste aknaraamidega majad külatänava ääres lähestikku reas. Nõnda lähestikku, et naabri käimised on hästi ära näha. Ka kuulda vahest, sest kohalik kord näeb ette, et niisama kellegi ukse taha ei marsita, vaid eelnevalt hüütakse külastatavat. Seda aga tükk maad majast eemal asuva värava juures.

Külas toimib peamiselt naturaalmajandus. Igas majapidamises on pudulojused ning väike maalapike, mis annab söögi lauale. Kunagistel aegadel külas elu õitses. Olid suured kolhoosihooned loomadega ning rikkad põllud, mis andsid küll juurvilja või kandsid suuri viinamarjakasvandusi. Nüüd võib silmata ainult lõputuid kilekotipõlde. Nimelt tuul, mida stepis jagub, sest ei ole metsa, mis seda takistaks, viib imeõhukesed ja kerged kilekotid mööda ilma laiali ning külvab põldudele ühtlaste vahedega nagu aias viljapuud. Ei oska siin ilmanurgas keegi ju prügiga midagi peale hakata. Kõik, mis põleb, saab mingi hetk tuhaks, taara kulub ära aiapidamises küll lillepeenarde ümbritsemiseks aga kevadel ka taimede kinnikatmiseks. Hävitamatu sodi aga läheb kõik maasse – suur auk ja sodi sinna sisse.

Mis sellises näiliselt trööstitus paigas siis teha? Pea 150 aastat tagasi arvas punt eestlasi, et just see kant on nende tõotatud maa. Korjasid oma kodinad vankrile ja asusid teele maale, kus pidi voolama piima ja mett. Kolm kuud reisisid. Raske oli see reis olnud. Mõnele jäi see lausa viimaseks teekonnaks. Kuid kohale nad jõudsid ning tasapisi ka kohanesid võõra maa ja selle oludega.

Nüüd õpivad veel lapsed, kelle esivanemad olid eestlased, koolis eesti keelt. Neid õpetamas siinkirjutaja oma tööpäevi veedabki.

Kuid elu Musta mere ääres, mis siis, et see meri stepikülast asub linnulennult 100 kilomeetri kaugusel, pakub piisavalt palju ka meeldivaid elamusi. Kunagi ei või teada, milliseks kujuneb ilm päeva jooksul või lähipäevadel. Jaanuaris võib olla 20 kraadi sooja, kuid märtsis katab maad valge lumevaip. Suvekuudel kõrvetab päike stepiväljad pruuniks ning üle 40 kraadises palavuses lendab lind ka aegluubis, sest suled on higiga kaetud. Jällegi, novembris saab veel aiast viinamarju suhu pista, põllult mõne arbuusi korjata ning heal aastal annab aprikoospuu mahlaseid vilju.

Krimmi rahvalt – paljude küpsemas eas inimeste naeratus pimestab vahest silmi, sest päike peegeldub nende kuld- ja hõbehammastelt kirkalt vastu – võib õppida ülimat külalislahkust (suuremal tähtpäeval seisab laud vaevu-vaevu toitude raskust kandes püsti) ning saada kasulikke oskusi söögivalmistamisel (tatari ja slaavi köök küündib tunduvalt kaugemal kui sügavkülmutatud pelmeenid).

Kui alguses tundus siinne elu võõrastav ja harjumatu (kuigi eks maailmas ole veelgi põnevamaid kohti), siis üha rohkem kipun viimasel ajal märkama, et vaikselt ikka krimmistun. Nimelt:

●      Tuttavaid nähes hüüan kileda häälega „Здравствуй!“ nagu potsataja Kreisiraadiost ning külavahel kimav tumendatud klaasidega maffia autot meenutavast Žigulist kostub signaali ja ma isegi tean, kes seal sees istub, kuigi juhti näha ei ole.

●      Kui varem oli külarahvas kursis tohlaka eesti keele õpetaja tegemistega, siis nüüd tean ka mina juba, mis viimasel küladiskol toimus, kes kellega kaklema läks ning kellest kuulujutuna levib uudis rasedusest. Päris huvitav või  mis 😛

●      Ãœks lauasahtel on täidetud kilekottidega, sest neid topitakse poes iga võimaliku ja mittevõimaliku asja ümber. Tea, kas peaks need kilekotid kuskile põllule poetama…

●      Valge leib ei tundu enam kui lihtsalt sai ja keedetud pelmeenid ei tuleta meelde tudengielu (siin riigis olen neid söönud isegi rohkem kui ülikooli ajal).

●      Sünnipäeva eel mõtlen paaniliselt, kas kaheksast erinevast salatist külalistele lauale panna piisab või peaks mõni veel ikka olema. Äkki on sööki vähe? Sedasi ei kõlba ju külalisi vastu võtta.

●      Oskan õhtusel ajal kottpimedal tänaval ka ilma taskulambita õiget teed leida ja teel lebavaid lehmakooke vältida. Vanametalli otsijate tekitatud augud veel vahest ajan porilompide pähe sassi.

●      Bussi peale trügimises hakkan omandama nippe, mis võivad täistuubitud pealinna ühistranspordis marjaks ära kuluda. Rätiga käbedad memmekesed võiks trügimises eratunde anda.

●      Turumutid on pea teretuttavad. Nokatsiga tädil on kõige paremad kurgid, kollase rätiga memmel aga parema hinnaga tomatid, triibulisest telgist saab normaalset tualettpaberit. Müüjalt kõigi kaupade küsimine tundub üpris loomulik. Kas tõesti kuskil on suured poed, kus saab ise ostetavat kaupa enne katsuda ja uurida? Et pangakaarti pole ammu kasutanud maksmisel, siis see kattub tolmuga. Pinkood on ammuilmagi ununenud.

●      Kui pole nädal otsa internetti saanud, siis enam ei hakka käed värisema ja ei tundu, et istuks nagu kott peas, sest midagi olulist jääb tegemata ja pole õrna aimu, mis maailmas toimub. See, et naabrite lehm tuli lüpsma, on hoopis päevakajalisem.

●      Uudis, et kolm päeva vett kraanist ei voola, ei aja silmi viie kopika suuruseks. Kuidagi õnnis tunne ainult tekib üle mitme kuu vannituba kasutades. Midagi hakkab kunagisest elust meenuma… Leilisaun on ka kuidagi tuttav sõna…

Erinevused rikastavadki elu ja eks nendest paremat arusaamist ja huvitavaid kogemusi ma tulingi sellele poolsaarele otsima.

Kirjutas Tiina

Örebrosse jõudsin ühel septembrikuu öösel kell kaks. Sõbrad tegid veel nalja, et ma lähen peale Keenias elamist Rootsi puhkama. Minu puhkus algas juba sama päeva hommikul: istusin enda kontorilaua taga nahktoolis ning täitsin esimesi tööülesandeid. Mingi hetk tabasin ennast  mõtlemast: ma tulin kontorisse tööle, aastaks? Aga ega kaua mõelda ei lastud, juba esimesest päevast peale usaldati mulle selliseid ülesanded nagu kirjade laialisaatmine 25 000 inimesele, krediitkaardiga kõikvõimalike piletite ostmine ning kodulehe uuendamine. Selline usaldus inimeste poolt, kes mind elus esimest korda nägid, oli kuidagi harjumatu. Aga see ongi Active puhul hämmastav: piisab vaid teadmisest, et inimene on Active liikmesorganisatsioonist ning võid teda usaldada ilma kordagi kohtumata.

Võrreldes paljude teiste EVS projektidega, millest ma siit-sealt kuulnud olen, on Active oma väga hästi organiseeritud. Esimesel päeval anti mulle ilma pikema jututa pisike korter kesklinnas, jalgratas, töötelefon ning ka keelekursustele oli mind juba kirja pandud. Tavaliselt ei tule asjad nii lihtsalt kätte.

Niimoodi algaski minu kontorikarjäär, mis näeb välja järgmine: 6,5 tunnine tööpäev arvuti taga, Kristina annab käsu, mina teen. Lihtne. Iga vabatahtlik korraldab tavaliselt ühe seminari, mis on umbes 3 kuu töö. Tegevust jagub ka ülejäänud ajal: „newsletterid“ peab ju keegi valmis kirjutama, erinevate ürituste infot laiali saatma, 25-leheküljelisi projektitaotluseid kirjutama ning muude jooksvate tegevustega tegelema. Üks päev teed photoshopis ürituse reklaami, teine päev helistad saatkondadesse, kolmas päev saadad laiali 30 ümbrikut liikmesorganisatsioonidele ning seejärel lähed veedad paar päeva Stockholmis tähtsa näoga tähtsate tegelaste seas konverentsil. Vaatad, kuidas poliitikat tehakse ning kogud endale aastavaru jagu erinevate organisatsioonide pastakaid kokku.

Kuidas aga saada aru, et oled juba piisavalt kaua Active kontoris töötanud:

• Active krediitkaardi turvakood on paremini meeles kui enda kodune aadress
• Kui saad meili, mis on „kiireloomuline“, siis tegeled sellega järgmise poole tunni jooksul. Muude kirjadega kindlasti sama tööpäeva jooksul. Kui aga sinu e-mailile ühe tööpäeva jooksul ei vastata, muutud närviliseks ja arvad, et inimene väldib sind.
• 182. korda viisakutseid ja hotellide kinnituspabereid faksides tabad end mõttelt: kes  need viisaseadused üldse välja mõtles.
• Sa tead, kes on Dante.
• Muude tegemiste kõrvalt päevas 30 e-maili kirjutada on täiesti normaalne
• Sa tead, kust saab Örebro kõige paremat täidetud kartulit
• Kristina lause: „Ma lähen homme korraks Brüsselisse“ peale noogutad kiirelt ja küsid, et millal ta täpselt kontoris tagasi on.
• Oled 7 päeva järjest tööd teinud ning ei saa aru, miks ülemus tahab sulle vaba päeva anda
• Kõrvalruumis töötava inimesega msnis töövestluse pidamine on sinu jaoks kõige normaalsem asi maailmas.

Inimesed kutsuvad minu aastat kui “EVS Rootsis” ning minu jaoks on seda harjumatu kuulda, sest Rootsi kohta oskan ma seda öelda, et rongid jäävad hiljaks, inimesed on üldiselt väga muretu ja rahuliku olekuga ning pool leiba maksab poes vähemalt 23 krooni. Palju rohkem ma ei tea. JAHAA (ehk siis rootslaste lemmikväljend), kuidas ma sain unustada FIKA! Minu esimene rootsikeelne sõna, mis tähendab (kohvi)pausi, ning mis on kohustuslik tööpäeva osa, kuhu hilinemise eest on mind ka rootslaste poolt noomitud. Rootsis FIKAle hiljaks ei jääda.

Alguses olin pettunud, et näed, olen Rootsis, aga rootslasi väga ei näegi, kui siis ainult toidupoe järjekorras ja ühistranspordis. Pigem kohtun inimestega üle maailma ja seda mitte ainult läbi Active tegevuste. Keelekursusel istun Lõuna-Aafrika Vabariigi poisi ja Austraalia tüdruku vahel, saalihokit mängin brasiilase, bulgaarlase ja iraani tüdrukutega. Võrkpalli trennis sattusin juhuslikult paari prantslasega ning treeneriks oli tumedanahaline neiu. Siiski, jalgpalli mängin rootslastega ning see ongi siiamaani parim keelekursus. Jalgpalliväljakul saan ma juba rootsi keeles hakkama. Rääkimata reisides tutvutud Iraanlase ja Dominikaani vabariigi poisiga. Niimoodi erinevate reisivate inimeste ning ebatraditsiooniliste eluvalikute tegijatega kohtudes saan ka mina juurde julgust veelgi isepäisemalt valikuid teha ja enda teed käia. Lisaks loomulikult Active liikmesorganisatsioonide inimesed ning kuidagi vaikselt ja märkamatult olen ma saanud üheks osaks sellest suurest rahvusvahelisest perest. Niimoodi on juhtunudki, et mul on mu raske ennast esmajärjekorras eestlasena näha. Tunnen end kui eurooplane, kelle koduriik on Eesti.

Miks aga rahvusvaheline seltskond? Rootsi on mitterootslaste seas väga populaarne koht enda õpingute jätkamiseks ning seetõttu on rootslased ka harjunud välismaalastega. Rootsi on neljas riik, kus ma elanud olen ning seniste kogemuste põhjal on see kahtlemata kõige tolerantsem ning stressivabam riik välismaalasele elamiseks. Poole aasta jooksul ei ole ma end mitte kordagi enda päritolu pärast halvasti tundnud. Kõik rootslased lülituvad rootsi keele pealt inglise keelele ümber kavõi poole sõna pealt, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. Kord õnnestus jalgpallitrennis uus tulija ära petta, kuna lihtsamatest asjadest sain ma rootsi keeles aru. Kui ta lõpuks mu päritolust aru sai, siis tuli ta minu juurde ja vabandas, et tema viga, kuna ta ei teadnud, et  ma inglise keelt räägin.

Jah, ühest küljest on see lihtne aasta, kuna ma ei pea ise mitte millegi pärast muretsema. Mind ei pea huvitama, kui suur on mu korteriüür, telefoniarve või kui kallis on keelekursus. Isegi rattaparandus makstakse kinni. Ma saan teha täistööaja jooksul seda, mida enne töö kõrvalt enda hobina tegin. Vabatahtlikku ikka ei vallandata ju? Niiet seda muret ka pole. Mul on oma pisike korter, mis võib olla täpselt nii segamini kui ma tahan. Lisaks kõigele on mul veel mentor, kelle juurde võib pöörduda iga rumala küsimusega ning kes minuga samal korrusel elades mulle alati olemas on. Hea, turvaline ja lihtne on elada.

Teisest küljest on see aasta, mil olen õppinud veel enam ise otsustama ja vastutama. Koosolekud on tihti vaid umbes kord kuus, sest me teame enda tööülesandeid niikuinii ning otsest vajadust ühiseks jutuajamiseks ei ole.  Seega on väga oluline osata enda aega planeerida ning seda nii lühema- kui pikemaajalisi eesmärke. Samuti on ajaga peale tööd. Enda motiveerimise oskus on väga oluline. Mitte keegi ei ütleks terve aasta aega mitte midagi, kui ma kogu enda vaba aja vaid teleka ees krõpsu sööks. Siiski kasutan enda aega tegevusteks, milleks varem alati liiga kiire oli. Loen raamatuid, kirjutan pikemaid lugusid Keeniast, õpin rootsi ja suahiili keelt ning paaniflööti mängima. Käin trennides, jooksmas, ujumas, kinos ja vahepeal pildistamas.

Nagu igal asjal, on ka Active kontoriroti elus miinuspooli. Esimene neist on kindlasti see, et terve aasta pean ma elama üsna üksinda. Isegi kui mõne inimesega saad paremini läbi, on vähetõenäoline, et nii lühikese ajaga endale tõelise sõbra leiad. Sellise, kellega saaks rahulikult olla täpselt sina ise. Kellega koos oleks ka vaikida hea. Kelle ees ei peaks põhjendama enda rumalaid nalju, seletama ja õigustama öeldud lauseid. Kuigi kõik inimesed on väga-väga sõbralikud ja toredad, on vahepeal selline tühi tunne. Justkui oleks see kõik väga pealiskaudne ning Rootsist lahkudes unustaks need inimesed su üsna ruttu.

Samuti on inimestel tihti raske aktsepteerida erilisemaid jooni teise inimese (ehk siis minu) iseloomus. Neid, mis tema maailmasse hästi ei sobitu. Mis mind isiklikult kõige rohkem häirib, on see, et inimesed on niivõrd tolerantsed, et ma ei saa enda iroonilisi nalju teha, kuna siis ma poleks justkui enam tolerantne. Ma pean alati hästi läbi mõtlema, mida ja kuidas ma ütlen. Kuigi minu jaoks on kohati raske tunnistada, et inimesed ei suuda mind aktsepteerida sellisena, nagu ma olen, siis olen õppinud seda võtma kui head õppetundi. Lisaks ise aktsepteerivamaks ja tolerantsemaks muutumisele mõtlen ma nüüd rohkem, kuidas ja mida ma ütlen. Proovin ennast konkreetsemalt ja üheselt mõistetavalt väljendada.

Niimoodi rohkem mõeldes kui öeldes ongi minu aasta kujunenud justkui enda sisse vaatamise ning endaga olemise aastaks. EVS-i Active kontoris soovitangi inimesele, kes tahab teha huvitavat tööd sõbralikus ja toetavas õhkkonnas, tegeleda kõigi nende asjadega, milleks varem aega ei olnud ning kes tahab saada lõpuks kokku selle inimesega, kellega on tihti kõige raskem kohtuda. Iseendaga. See juhtub kahtlemata kohe päris kindlasti. Kui ei usu, proovige järgi.

Kirja pannud Janika