Kogemusterikas bussireis läbi Euroopa…
Kahtlesin pikalt pikalt, enne kui lõplikult otsustasin, EGTYFi laager on see tegevus, mis minu suve teist poolt sisustama hakkab. Otsustamise tegid raskeks mitmed hirmud. Mind ehmatas teadmine viiepäevasest bussisõidust, umbluu tänavaaktsioonidest, kodust eemalolekust. Viimane oli nimekirjas seetõttu, et teadsin, et sel suvel olen nagunii juba 3 nädalat välismaal – lapsehoidja Jenas, Saksamaal. Olen Marile siiralt tänulik, et ta oma veenmisoskust minu peal rakendas, EGTYFi laager andis mulle läbi mitmete asjaolude uue perspektiivi elamiseks.
![EGTYF_C_C_2006_0084[1].jpg](https://www.juvente.ee/arhiiv/wp-content/uploads/2006/08/EGTYF_C_C_2006_0084[1].jpg)
Esimesed tegelased, keda seoses laagriga nägin, olid Tartu Raekoja treppidel istuvad groovid rootslased. Ühes käepigistusega andsid nad mulle oma positiivset energiat ning sisemist sära edasi. Nad tutvustasid mulle inimesi ning seletasid , et minu ülesanne on kirjutada Elvise plakatitele rootsikeelse teksti asemele midagi eesti keeles. Üks mu väljamõeldud hüüdlausetest oli näiteks: elu on ilus, elu on lill, alkovaba pidu on chill! Valisin endale sinise särgi, millel seisis: Don’t smoke weed, walk on it! Ja siis, ja siis, oh ja siis, siis me…tantsisime Abba muusika taustal keset Raekoja platsi! Kutsusime tavakodanikkegi meiega ühinema, kuid enamuses oldi häbelikud, nagu me siin maal ikka oleme. Aktsiooni parim osa oli inimeste pildistamine, mida võimaldas 20. sajandi tehnikaime – aparaat, millega sai kohapeal paari minutiga kvaliteetse pildi välja printida. Modelli ülesandeks jäi peale poseerimise pildile kirjutada oma nimi, vanus, riik ja miski, mis teda õnnelikuks teeb. Pildid kleepisime ühiselt suure lina peale. Laagri lõpuks rippusid seintel hiiglaslikud plakatid inimeste piltide ja emotsioonidega, see oli võimas! Aktsioonile järgnesid õhtusöök Panges, minu esimene visiit Descarti lütseumi, üllatuspeo ettevalmistamine, tutvumismängud ning Kanarikuga saksa keeles vestlemine.
Järgmine hommik oli ärev, sest ma ei leidnud Descarti hoonet enam ülesse. Ekslesin oma ema, tema auto ning minu pakkidega selle peal läbi Annelinna. Äärepealt oleksin sisse marssinud Kivilinna kooli. Uskumatu, kui sarnased kõik hooned sealkandis on. Siiski leidsin õige koolimaja ülesse ning jõudsin isegi veel Henril kratist kinni võtta ning ta endale pakke tassima kamandada. Muideks ei jõudnud ma ühte oma kottidest terve reisi jooksul tõstagi. Henri ja Meelis tassisid lisaks oma asjadele kahepeale veel minu kotti. Tagasi tulin Meelisega Finnairiga, kartsin, et nad ei võta mul nii palju kotte vastu. Andsin ühe neist Henri valvata, kes tuli sellega üheskoos Rootsi kaudu praamiga. Aitäh Henri ja Meelis!
Peagi istusime bussi, mis oli varustatud kliimaseadmega! Minu bussikaaslaseks sai Meelis, paraku ei saanud tema akna alla istuma, sest mina olin selle koha kibakiirelt hõivanud. Selle istekoha kurvem külg on see, et täpselt minu ees istus Henri, kes terve teekonna jooksul inises, et ta tahab tooli alla lasta (loe: tooli mulle sülle kukutada). Kunagi reisi keskosas andsin alla ja lasin tal oma tooliga õnnelik olla.
Rootslased jagasid meile vett ja süüa. Nali on see, et issi andis mulle tohutul hulgal juua kaasa, sest ta oli täiesti veendunud, et me reisi jooksul mitte kusagilt mitte midagi osta ega tasuta ei saa ning peame janusse surema. Reaalsus oli selline, et kõigil oli reisi lõpuks veest siiber, sest seda jagati massiliselt! Siis tutvustati meile reisi maskotti – kaelkirjak. Igaüks, kes bussi peal istus, sai endale numbri, iga reisi alguses hõigati: „Giraff nummer 1!“ Sellest alates hakati siis kauntima, reisijate ülesandeks jäi õiges järjekorras oma numbri hõikamine. Reisi alguseks oli meil 20 giraffi ringis, lõpus aga juba üle 40ne.
Minu kartus bussireisi ees oli täiesti ülearune. Mul ei hakanud süda paha (kallid tabletid, mis ma Meelisega ostsin, jäid kasutamata) ning mul ei olnud kunagi igav. Pidevalt oli tegevust: me kas rääkisime, magasime, mängisime kaarte, vaatasime meelelahutuslikke või dokumentaalfilme või siis rääkisime alkoholireklaamindusest eri riikides.
Esimene linn, kus me peatusime, oli Riia, kus meid pandi kodutute laste huvikeskuse maadlussaali ööbima. Pärast tehnika ning pakkide paigutamist, läksime parki EGTYFi „Chain of Hands’i“ laulma. See oli esimene kord, kus ma seda võrratut laulu kuulsin. Pärast seda marssisime üheskoos Riia kesklinna Okupatsiooni muuseumi ette, kus kehastusime meediastaarideks – meid ümbritsesid mitmed ajakirjanikud, fotograafid ning muidu huvilised. Peeti Läti nimel kõnesid ning intervjueeriti. Järgnevalt hakkasime demonstreerima – marssisime läbi Riia, tekitasime kätemerd ning karjusime täiest kõrist: „Throuw away your sigarets, sigarets uuuh!“, „Drugs are bad, drugs are bad, drugs are bad…“ ning „Say NO to alcohol!“ Jagasime ka rohkelt flaiereid. Sattusime niivõrd suurde hasarti, et me ei märganudki, kuivõrd pika maa me läbi kõndisime. Õhtul olime läbiväsinud, kuid energiat andis uue aktsiooni läbiviimine – pakkusime lastele huvikeskuse esises pargis hilisõhtuni lõbusaid tegevusi nagu näiteks oma käelaba värvimine ning selle suure lina peale vajutamine, pildistamine, tantsumängus osalemine, pulgakommi söömine.
Hommikul oli meil enne Leetu sõitu veidike aega linnas ringi vaadata. Nautisin Meelisega tarbimiserõõme, märksõnaks roosad leiud.
Jõudsime Kaunase motelli, mis asus järve ääres, üsna hilja. Saatuse tahtel sattusin ühte ruumi koos kahe mehega – Henri ja Meelis. Oh seda nalja ja naeru, mis meil seal oli. Kaks asja väärivad mainimist – esiteks oli kraanivesi selles korteris 100% rauasisaldusega ja teiseks oli Henri ikka väga naljakas kuju. Sel ajal kui me Meelisega õhtul huvitavaid unejutte rääkisime, pistis eelviimasena mainitud noormees kisama, karjus meeleheitlikult: „Ma tahan magada!“ ning viskas Meelist jõhkralt padjaga. Järgmisel hommikul oli kõigil kolmel osapoolel toimuva pärast häbi, vabandati kõige siiramal moel. Uskumatu, et selline tüüp Juvente augustikuu eeskujulikumaks liikmeks valiti:D.
Kõige kõige parem osa Kaunase tripi juures oli see, et üks rootsi noormees tegi meiega improviseeritud teatrit, mis tekitas tõeliselt mõnusa ühistunde ning andis meile jõudu, et võtta positiivselt vastu teadaanne, et buss stardib järgmisel hommikul kell 6.00. Ma ei hakka selle teatri alaliigi põhimõtet lahti seletama, küll bussitripi seltskond seda mõnel Juvente üritusel läbi viib. Olge valmis, olge põnevil!
Sõitsime läbi Poola ja Tšehhi, et jõuda Slovakkiasse. Tegelikult pidime Bratislavasse hiljemalt kella 23ks kohale jõudma, kuid bussijuhid tegid mingi naljatüki. Me seisime oma hiiglasliku meremehestiilis hostelli ees alles kell 3 öösel. Slovakid võtsid meid rõõmsalt vastu, viisid oma tubadesse ning jagasid võileibu – süüa kell 3 öösel! Seekord vahetus üks mees mu toakaaslastest. Ma ei tea kuhu Henri kadus, aga igatahes lisandus minu ja Meelise seltskonnale Thomas – leedukas.
Slovakkia aktsioon toimus sammuti kesklinnas. Panime järjekordselt kibakiiresti oma telgid ning tipptasemel tehnika – kõlarid ülesse. Jaotusime gruppidesse, number ühtedel ehk minul oli esimeseks tunniks ajaks teine ülesanne kui siiani. Meie läksime tänavatele hulkuma, et pildistada kõike alkoholiga seondavat, mida leiame. Ausalt öeldes ei teagi selle asja eesmärki, pole tehtud pilte pärast enam kusagil näinud. Igatahes oli meil lõbus, pealegi leidsin jäätiseputka, kust sain kolm kuuli ühe euri eest. Nojah, see-eest oli maitse üsna plassmassi sarnane….
Pärast edukat aktsiooni, kus ma sattusin järjekordselt hasarti ning jäin rohkem kui kauaks möödaminevate inimestega EGTYFist vestlema, läksime ometi korralikku restorani sööma. Eelmine päev peatusime vaid imelikes bensukate restodes, kus toidu rasvasisaldus oli suurem kui oleks osanud soovida.
Rootslastel tekkis Slovakkiast ära sõites jõle tore mõte hüpata korraks Saksamaalt läbi, külastada rattamatka osalejaid, teha üheskoos aktsioon. Pidime õhtul kohale jõudma, kuid järjekordse apsaka ning vihmase ilma tõttu pöörasime otsa tagasi ning sõitsime hoopiski Baselisse varemaks ajaks, kui plaanitud oli. Olime taas sõitnud 20 tunni ringis.
Südamlik EGTYFi suvelaager Baselis…
Kuna ma olin esimest korda EGTYFi laagris, oli mul üsna raske workshoppe valida. Hea meelega oleksin end kõigisse registreerinud. Henri küll hoiatas, et ma ei paneks endal ajaplaani täis, sest ma nagunii ei jõua neisse kõigisse, sest vajan endale vaba aega, kuid ma ei uskunud teda ja nii ma registreerusin nii mõnessegi workshoppi, kuhu ma pärast ei jõudnudki.
Parim workshop oli Alex Klee poolt tehtud „The political system of Switzerland“, nagu ma aru sain, on ta parlamendi sekretär. Sain kulbiga uusi teadmisi juurde, näiteks seda, et šveitsi poliitikud käivad põhikohaga mujal tööl, poliitikutöö on nende hobi. Parlamendis saadakse vaid 4x aastas kolmeks nädalaks kokku. Põhivõim kuulub rahvale, eelmine aasta oli näiteks sada hääletamist, ühel neist otsustas rahvas kas ühte kindlasse kohta rajada mänguväljak. Teised workshopid olid „Do you speak swiss?“, „How to debate?“, „Football“ ja „Poetrie“. Viimase workshopiga on aga küll selline lugu, et see toimus Maik’iga spontaanselt kella kahest kuni viieni öösel pärast võrkpalliturniiri, kus eestlased muideks kaotasid:D, sellest miks eestlased kaotasid, saate lugeda Tiina toimetatud laagri ajalehest, mida oli tore koos Tiina, Henri, Kadri ning Maik’iga voltida. Andsime kusagil 300 eksemplari välja. Kuid mis tore ei olnud, olid Olümpia mängud. Nimelt said neli eestlast kuuest vigastada, sest üks mäng oli eriliselt vägivaldne ning nii mõnigi mees leidis selles võimalust kõigile näidata oma lihastes pesitsevat tugevust. Mäng seisnes selles, et kaks inimest tassivad üht inimest, kelle käes on korvpall, süles läbi äramärgistatud ala, ülejäänud tiimiliikmed on kaitsjad, kes tõrjuvad hiigelsuuri põrkepalle, mis vastasvõistkond jõuga vastu nägu loobib, et takistada korvpalli jõudmist rõngasse. Ma oleksin eelistanud mängida rohkem teepakimängu(teepaki kaugusviskamine suuga), kui seda jõhkrust.
Kuspo, see hoone, kus meie põhitegevus toimus, oli lihtsalt suurepärane. Kompaktselt olid koos avar fuajee, konverentsisaal, kohvik, rohked dušširuumid ning kõrgkvaliteetne spordisaal, mis oli alati poole ööni avatud ning kus võis mängida kõige toredamaid mänge. Mitmeid õhtuid mängisin slovakkidega võrkpalli, Henriga sulgpalli ning Maik’iga jalgpalli. Lisaks rippusid laest köied alla, mille ma siis kokku sidusin, peale istusin ning kõrgele kõrgele kiikusin. See oli ääretult armas kogemus.
Laagrielamusi rikastasid Meelisega esimesel õhtul mäe otsa matkamine, kaardipõrguõhtud, ekskursioon Baselisse, üdini prantsusekeelsesse linna Porrentruysse, Dinosauruste parki ning selle all asuvatesse koobastesse. Viimasena mainitud matkapäeva finish oli aktsioon Baseli Raekoja siseõues, mis oli läbi aegade võimsaim aktsioon, mida ma eales teinud olen. Jäin küll pidulikest kõnedest ilma, kuid see-eest sain jaotada möödajalutavatele inimestele, kes olid pärit Baselist, Prantsusmaalt, Leedust ning Texase osariigist, IOGT ning EGTYFi flaiereid, tutvustada meie põhimõtteid ja tegevust ning tekitada neis silmnähtavat liitumissoovi. Tundus täiesti uskumatu, kuidas kõik sujus. Ãœhel hetkel, kui mul järjekordselt flaierid otsa said, leidsin aega märgata, mis meie aktsiooni käigus toimuma oli hakanud, kui õnnelikud inimesed olid. Avastasin olevat end justkui unenäos – tohutult suur hulk inimesi tantsis maailmakuulsa muusika taustal, lastes oma kehad vabaks, kaotades kogu pinge ja hirmu, mis neil siiani aktsioonitantsimise ajal oli sees olnud. Rahvas lõkerdas naerda, jagades emotsioone aina rohkemate ja rohkemate inimestega, kutsudes linnarahvast endaga ühinema. See oli täiuslik!
Õhtul toimus EGTYF Fair, kus müüdi/ osteti naljakaid ja armsaid asju. Kadri Sirk ja Kadri Vanem müüsid kahe Kadri vahel istumist, makedoonlased müüsid era-, grupi- ja erootilist massaaži, sakslased müüsid 5 minutit rattatripis osalenud rattaga sõitu, Henri ning Meelis müüsid võimalust Henri vastu asju visata…oh kõike ei jõudnudki meelde jätta. Mina sain EGTYFi kassasse ümberarvutatult umbes 500 krooni kokku, lauldes eestikeelseid laule.
Laagrile pani punkti võrratult ilus elamus seoses lõpuõhtuga. Kui ma kavast bändi pilti vaatasin ja sealt mulle 40ndates aastates meestebänd nimega „BackTo“ vastu vaatas, arvasin, et õhtu kujuneb igavaks. Kuid ma eksisin! Lõpuõhtu stardipauguna kõlas sarjas „Friends“ kuulsaksmängitud muusika, mille peale rahvas, nii noored kui vanad, spontaanselt mugavalt istumiskohalt tõusid ning eufoorias lava ette jooksid. Aeg lendas kui võluväel, rahvast jätkust tantsima terveks õhtuks. Kui programm otsa sai, kogunesid laagrilised laulma „Chain of Handsi“, hoides samal ajal tugevalt käest kinni. Laul, mis mulle Riias esmakordselt kuulduna võõralt ja müstiliselt kõlas, oli ajaga muutunud niivõrd hingelähedaseks, et silmad jooksid vett.
Kirjapandud read on üks pisike osa sellest suurest elamusest, mille EGTYF mulle kahe nädalaga pakkus. Ma sõitsin päevadekaupa bussiga, kus mul oli pidevalt lõbus, osalesin tänavaaktsioonides, mis tekitasid minus rõõmujudinaid, elasin kaasa organisatsiooni tegemistele, mille suhtes ma enne reisi veel skeptiline olin ning mis kõige olulisem – lävisin tihedalt inimestega, kelle olemasolust mul varem polnud aimugi, kuid kes nüüd on omandanud minu elus olulise koha. Mis oli ääretult huvitav ning tavapäratu – ma ei olnud laagrist lahkudes kurb, sest olin täidetud rõõmu- ja õnneemotsioonidega, tänulikkustundega selle eest, mis keskkonnas ja seltskonnaga ma kaheks nädalaks elada sain. Ma ei kurvasta, et ma nende inimeste juurest lahkusin, ma hoopiski rõõmustan, et ma neid järgnevatel EGTYFi üritustel uuesti näen.
Ma tänan südamest kõiki, tänu kellele see reis võimalikuks sai. Alates Marist kuni korraldusmeeskonnani.
Päikest teie südametesse!
Ingi:)