/Airy/ 12.06.2006/ Noortekas@DELFI/
Viimasel ajal on väga palju räägitud eestlaste ulatuslikust joomalembelisusest, mis meie rahvast tasa-targu põhja lasta ähvardab. Eestis jagub alkohoolikuid igas vanuses, sotsiaalses positsioonis, regioonis. Viina lakuvad nii bussipeatustes vedelevad asotsiaalid, kui ka edukad äriinimesed. Ja alaealised.
Eestis on alkohol kergesti kättesaadav kõigile. Läbud on saanud osaks noorte vaba aja veetmisel. Korralikum nooruk argipäeviti nina päris täis ei tõmba, aga nädalavahetus on ideaalne aeg joomapidude maha pidamisteks. Tean omast käestki üht noort inimest, kes ei leia midagi ebasündsat selles, kui ta iga päev teleri ees veidi siidrit limpsib. Siider ei ole väheses annuses just eriti tugeva mõjuga alkohoolne jook, kuid päris karastusjoogiks seda ka lugeda ei saa. Osta parem limonaad!
Olen ka täheldanud seda, et nt uhketel riiklikel pidudel on pea igal tähtsal riigimehel klaasike kallist alkoholi näpuvahel. Sel momendil on joogi aeglane rüüpamine nagu kõrvaltegevus. Kujutlege momenti — ruumid on ümbritsetud pidulike snäkilaudade ja tähtsate isikute nägudega. Ikka tuleb ju samal õhtul mõne tuntud tuttavaga juttu teha, aga tülpinud näo ja tühja peaga pole see just kõige kergem. Alkohol kütab üles, annab fantastilisi mõtteid, viib kõik inimesed ühele tasandile.
Noortel kehtib minu silmis sama seaduspärasus, mis täiskasvanutelgi. Alkohol aitab saada üle kompleksidest, toob hea tuju, aitab lõõgastuda. Ainult et kui kauaks?
Peale selle kutsub alkohoolsete jookide tarvitamine varases eas esile haiguslikke muutusi veres ning rikub normaalset ainevahetust. Selle tulemusena tekib kehvveresus, pidurdub kasv ja üldine areng ning on soodumusi veel tuhandeks muuks hädaks.
Kuid on naiivne arvata, et me seda kõike juba koolis, meedias, kõikjal kuulnud ei ole. Miks me siis edasi joome? See on nagu hiiglaslik lumepall, mida pidurdada me enam nagu ei suudaks. Nagu ei tahagi. Kui me ei oska ette kujutada paremat ajaviidet, kui nädalavahetusel sõprade seltsis enese oimetuks ja rõõmsaks, tüdrukute ilusaks ja poiste lahedaks joomine, siis miks peaks me tahtma sellest loobuda. Isegi, kui mina ei joo, teised ju ikka joovad.
Palju on asju, mis Eesti riigil tegemata jäänud alkoholismi piiramiseks. Kõiki noori imeväel alkoholi tarvitamast keelitada ei õnnestu, see on ilmselge… Kuid kas me olemegi siis kadunud põlvkond? Kas meid peaks mäletatama karja joomaritena, kes enamikus juba 35. eluaastaks olid end põhja joonud? Kui see nii läheb, siis on see tõeliselt traagiline. Et miks siis riik ei hoia oma lapsi? Siiski tuleks inimestel ise kaaluda, mida nad parasjagu teevad, mitte loota, et riik või heategevusorganisatsioonid nende eest mõtleksid. Ise mõtelda on ka vahel vahva.
Allikas: http://noortekas.delfi.ee/tuum/elustiil/article.php?id=13126064