Noortekas@delfi
Piret
28. veebruar 2007
Vesipiibu suitsetamise ülemaailmne mood on paljud arstid ja tervishoiueksperdid murelikuks teinud — hoolimata paljude suitsetajate väidetest on vesipiibu suitsetamine sama ohtlik kui sigarettide suitsetamine. Igal pool käib vesipiibuga kaasas müüt sellest, kuidas veefilter peab kinni kõik kahjulikud ained ja suitsetaja kopsudesse jõuab täiesti ohutu suits.
See müüt on pärit 17. sajandi Türgist — sel ajal arvati ka, et Maa on universumi keskpunkt ja meres elavad koletised.
Vesipiip on algselt pärit Indiast, suure populaarsuse saavutas see aga Türgis. Sealt levis piibutamine naaberriikidesse, kust omakorda läänemaailma. Inglise keeles kasutatakse vesipiibu kohta erinevaid sõnu, näiteks hookah, shisha, narghile, hubble-bubble või lihtsalt water pipe.
Eesti vesipiibuhuviline satub infot otsides tõenäoliselt leheküljele vesipiip.ee, mille sõnade kohaselt on vesipiibu suitsetamine “rahulik tegevus ning pakub võimalust vaikselt mõtteid mõlgutada ning head seltskonda nautidaâ€. Tuleb meeles pidada, et vesipiip.ee näol on tegemist rohkema läbimüügi eesmärki teeniva reklaamtekstiga, mitte ei taheta jagada objektiivset infot.
Kõige vanem müüt: vesipiip on ohutu
“Samuti on märkimisväärne, et Nakhla Tobacco vesipiibutubakates on tõrva 0% ja nikotiini ainult 0,5% (see on ka pakendi peal kirjas).“ — vesipiip.ee
Esiteks peaks ära märkima, et tubakaseaduse kohaselt tuleb Eestis tõrva, nikotiini ja vingugaasi sisaldust märkida milligrammides.
Teiseks, teaduslikud uuringud näitavad hoopis, et isegi pärast veefiltrit sisaldab vesipiibu suits märkimisväärsetes kogustes nikotiini, tõrva, vingugaasi ja teisi mürgiseid aineid — ja mitmeid neist suuremates kogustes, kui sigarettides leitud.
Vesipiibu suits on aga maheda maitsega ja vees maha jahutatud. Selline suits on vähem ärritav ja seda tõmmatakse sügavamale — nii satub kahjulikke aineid organismi suuremates kogustes (45-minutise sessiooniga tõmmatakse sisse umbes 50 liitrit suitsu).
Keskmine vesipiibu mahv kestab kaks korda kauem kui keskmine sigaretimahv — järelikult on vesipiibu suitsetajate kopsud on kahjulike ainetega kontaktis ka pikemat aega. 45-minutise suitsetamisega jõuab kopsudesse 36 korda rohkem tõrva, 15 korda rohkem vingugaasi ja 70% rohkem nikotiini kui ühest sigaretist saada võib.
Mida siis sisaldab endas vesipiibu suits?
Nikotiin on tubakas leiduv sõltuvusttekitav aine. Kuigi vesipiibu suits on nikotiini mõttes lahjem kui sigarettide suits, on pikema suitsetamise ajaga võimalik saada kätte suurem doos nikotiini kui sigaretist.
Tõrv (täpsemalt öeldes: nikotiinivaba tahketest osakestest aine) on põlemisel tekkiv keemiliste ühendite sodi, mis tekitab kasvajaid, kopsuhaigusi ja muid tervisehädasid. Tõrv on pruun ja kleepuv, see muudab suitsetajate hambad ja sõrmeotsad kollaseks. Kui sigaretisuits sisaldab 22,3 mg tõrva, siis vesipiibu suits 802 mg.
CO ehk süsinik(mono)oksiid ehk vingugaas on värvitu ja lõhnatu gaas, mis on inimestele mürgine. Laialt on teada fakt, et tulekahjudes surrakse rohkem vingugaasi mürgistusse kui otseselt põletuskahjustustesse; ka auto heitgaasidega tehtav suitsiid põhineb vingugaasimürgistuse esilekutsumises. Vingugaas on üks peamisi põhjuseid, miks suitsetajatel on kõrge risk südame ja veresoonte haiguste saamiseks.
Vesipiibus tekkiv vingugaasi kogus sõltub mitmetest teguritest nagu kasutatav tubakas, söed (kiiresti süttivad vesipiibu söed tekitavad rohkem vingugaasi) või vesipiibu suurus (väiksemad piibud tekitavad rohkem vingugaasi). Erinevates vesipiipudes tekib 8-15 korda rohkem vingugaasi kui sigarettides.
Vesipiibu suitsus on hulgaliselt erinevaid vähkitekitavaid aineid nagu nitroosamiinid, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud, raskemetallid (arseen, nikkel, plii, koobalt ja kroom — arseen on juba sajandeid mürgi sünonüümiks, tänapäeval kasutatakse seda rotimürkides).
Vesipiibus kasutatavat sütt on kiirema süttimise eesmärgil segatud erinevate kemikaalidega (nt kaaliumnitraat). Võib oletada, et vesipiibu söe põlemisel vabaneb tavalisest rohkem ohtlikke aineid, seda pole aga eriti uuritud.
Samuti pole jõutud uurida, kuidas muutuvad põledes tubakale lisatud erinevad lõhna- ja maitseained.
Ka vesipiibu suitsetamisel tekib nn “second-hand smoke†ehk suitsetajate välja puhutud toss, mis on kahjulik seda sisse hinganud mittesuitsetajatele.
Kuidas mõjutab vesipiip suitsetaja tervist?
“Tähelepanuväärne on seegi, et piibu juurde ei kutsuta iial võõrast inimest, keda ei usaldata või ei peeta sõbralikuks. Oma aega ja sõprust jagatakse vaid kõige olulisemate inimestega.“ — vesipiip.ee
Nagu mitmetel teistel traditsioonidel ja tavadel, on ka sellel kombel väga lihtne ja praktiline põhjendus: huulikut suust suhu andes jagatakse teineteise pisikuid. Kui piibuseltskond on kogu aeg üks ja sama, siis on kõikidel ühed ja samad bakterid. Kui aga keegi toob väljastpoolt mingi kahjuliku pisiku, siis on haigus kohe tervel sõpruskonnal. Vesipiibuga on võimalik levitada mitmeid erinevaid nakkushaigusi: tuberkuloos, viiruslik maksapõletik, herpes ja maohaavandite tekitaja Helicobacter pylori.
Viimaste aastate jooksul on ka Eestis diagnoositud tuberkuloosi täiesti korralikest peredest pärit lastel, kusjuures nakkuse saamiseks ei leitud ühtegi muud võimalust kui vesipiip.
Lisaks on tõestatud seos igemete haigustega, südame ja veresoonte haigustega, kopsuvähiga, aga ka selliste organite kasvajatega, mis eriti loogilised ei tundu, näiteks põiekasvajad. Põhjus on selles, et vesipiibu suits lõhub kromosoome ja kahjustab DNA-d; muutused teatud geenides viivad aga kasvajate tekkele.
Tubakasuits kahjustab meeste viljakust. Rasedad, kes vesipiipu suitsetavad, kahjustavad sellega oma loodet ja neil on suurem tõenäosus sünnitada alakaaluline beebi.
Vesipiip ja suitsetamisest loobumine?
Võrdlemisi levinud on ka müüt sellest, kuidas vesipiip on alternatiiv suitsetamisest loobumisele. Justkui tahtes olla tervislik ja suitsetamisest loobuda minnakse üle “tervislikuma†vesipiibu peale. Ühest küljest tõesti — vesipiibu suitsetamine on omaette rituaal, on vähetõenäoline, et vesipiipu tõmmatakse sama sageli kui sigarette. Ka ei saa seda teha tänaval või koolis vahetunni ajal.
Teisest küljest sisaldab vesipiibu suits vähemalt sama palju mürgiseid aineid nagu sigaretisuits — kui mitte rohkem. Nikotiinisõltlane saab intensiivse kimumisega oma vajaliku nikotiinidoosi ikkagi kätte.
Väärib märkimist, et kui CO ja nikotiini suhe on sigareti suitsus 16:1, siis vesipiibu suitsus on see koguni 50:1. Sellest järeldub, et nikotiinisõltlane saab vesipiibust koos oma vajaliku nikotiiniannusega kolm korda rohkem vingugaasi. Sellest tuleneb ka nähtus, et kui sigarettide suitsetajad vesipiipu tõmbavad, siis see paneb neil pea kõvasti ringi käima või valutama.
“Kindlasti ei ole vesipiibu suitsetamine täiesti kahjutu, eriti kui sellega liialdada. Kui sellega pikema aja vältel liialdada, ollakse nagu sigaretisuitsetajadki, ohustatud südame-veresoonkonna ja kroonilistest kopsuhaigustest. Mistahes suitsu kehasse tõmbamist ei saa pidada tervislikuks tegevuseks.“ — vesipiip.ee
Lisaks võib lugeda:
http://www.sm.ee/est/pages/news0602
http://en.wikipedia.org/wiki/Hookah
http://hookahviews.com/health.php
http://www.askpat.colostate.edu/viewht.cfm?qid=46
