Autor: Juvente

„Mis asja sa seal teed? Miks sa just seal tahad töötada?“ küsisid Lääne-Ukrainas Lvivis elavad tuttavad kui teist kevadet järjest neil külas käisin, et natuke vaheldust saada argipäevale Krimmi stepikülast.

See „seal“  – nagu tuttavad nimetavad – on  külake keset steppi. Külake tegelt ei olegi nii pisike, vaid pea 500 elanikuga asula, kus valged peamiselt siniste aknaraamidega majad külatänava ääres lähestikku reas. Nõnda lähestikku, et naabri käimised on hästi ära näha. Ka kuulda vahest, sest kohalik kord näeb ette, et niisama kellegi ukse taha ei marsita, vaid eelnevalt hüütakse külastatavat. Seda aga tükk maad majast eemal asuva värava juures.

Külas toimib peamiselt naturaalmajandus. Igas majapidamises on pudulojused ning väike maalapike, mis annab söögi lauale. Kunagistel aegadel külas elu õitses. Olid suured kolhoosihooned loomadega ning rikkad põllud, mis andsid küll juurvilja või kandsid suuri viinamarjakasvandusi. Nüüd võib silmata ainult lõputuid kilekotipõlde. Nimelt tuul, mida stepis jagub, sest ei ole metsa, mis seda takistaks, viib imeõhukesed ja kerged kilekotid mööda ilma laiali ning külvab põldudele ühtlaste vahedega nagu aias viljapuud. Ei oska siin ilmanurgas keegi ju prügiga midagi peale hakata. Kõik, mis põleb, saab mingi hetk tuhaks, taara kulub ära aiapidamises küll lillepeenarde ümbritsemiseks aga kevadel ka taimede kinnikatmiseks. Hävitamatu sodi aga läheb kõik maasse – suur auk ja sodi sinna sisse.

Mis sellises näiliselt trööstitus paigas siis teha? Pea 150 aastat tagasi arvas punt eestlasi, et just see kant on nende tõotatud maa. Korjasid oma kodinad vankrile ja asusid teele maale, kus pidi voolama piima ja mett. Kolm kuud reisisid. Raske oli see reis olnud. Mõnele jäi see lausa viimaseks teekonnaks. Kuid kohale nad jõudsid ning tasapisi ka kohanesid võõra maa ja selle oludega.

Nüüd õpivad veel lapsed, kelle esivanemad olid eestlased, koolis eesti keelt. Neid õpetamas siinkirjutaja oma tööpäevi veedabki.

Kuid elu Musta mere ääres, mis siis, et see meri stepikülast asub linnulennult 100 kilomeetri kaugusel, pakub piisavalt palju ka meeldivaid elamusi. Kunagi ei või teada, milliseks kujuneb ilm päeva jooksul või lähipäevadel. Jaanuaris võib olla 20 kraadi sooja, kuid märtsis katab maad valge lumevaip. Suvekuudel kõrvetab päike stepiväljad pruuniks ning üle 40 kraadises palavuses lendab lind ka aegluubis, sest suled on higiga kaetud. Jällegi, novembris saab veel aiast viinamarju suhu pista, põllult mõne arbuusi korjata ning heal aastal annab aprikoospuu mahlaseid vilju.

Krimmi rahvalt – paljude küpsemas eas inimeste naeratus pimestab vahest silmi, sest päike peegeldub nende kuld- ja hõbehammastelt kirkalt vastu – võib õppida ülimat külalislahkust (suuremal tähtpäeval seisab laud vaevu-vaevu toitude raskust kandes püsti) ning saada kasulikke oskusi söögivalmistamisel (tatari ja slaavi köök küündib tunduvalt kaugemal kui sügavkülmutatud pelmeenid).

Kui alguses tundus siinne elu võõrastav ja harjumatu (kuigi eks maailmas ole veelgi põnevamaid kohti), siis üha rohkem kipun viimasel ajal märkama, et vaikselt ikka krimmistun. Nimelt:

●      Tuttavaid nähes hüüan kileda häälega „Здравствуй!“ nagu potsataja Kreisiraadiost ning külavahel kimav tumendatud klaasidega maffia autot meenutavast Žigulist kostub signaali ja ma isegi tean, kes seal sees istub, kuigi juhti näha ei ole.

●      Kui varem oli külarahvas kursis tohlaka eesti keele õpetaja tegemistega, siis nüüd tean ka mina juba, mis viimasel küladiskol toimus, kes kellega kaklema läks ning kellest kuulujutuna levib uudis rasedusest. Päris huvitav või  mis 😛

●      Ãœks lauasahtel on täidetud kilekottidega, sest neid topitakse poes iga võimaliku ja mittevõimaliku asja ümber. Tea, kas peaks need kilekotid kuskile põllule poetama…

●      Valge leib ei tundu enam kui lihtsalt sai ja keedetud pelmeenid ei tuleta meelde tudengielu (siin riigis olen neid söönud isegi rohkem kui ülikooli ajal).

●      Sünnipäeva eel mõtlen paaniliselt, kas kaheksast erinevast salatist külalistele lauale panna piisab või peaks mõni veel ikka olema. Äkki on sööki vähe? Sedasi ei kõlba ju külalisi vastu võtta.

●      Oskan õhtusel ajal kottpimedal tänaval ka ilma taskulambita õiget teed leida ja teel lebavaid lehmakooke vältida. Vanametalli otsijate tekitatud augud veel vahest ajan porilompide pähe sassi.

●      Bussi peale trügimises hakkan omandama nippe, mis võivad täistuubitud pealinna ühistranspordis marjaks ära kuluda. Rätiga käbedad memmekesed võiks trügimises eratunde anda.

●      Turumutid on pea teretuttavad. Nokatsiga tädil on kõige paremad kurgid, kollase rätiga memmel aga parema hinnaga tomatid, triibulisest telgist saab normaalset tualettpaberit. Müüjalt kõigi kaupade küsimine tundub üpris loomulik. Kas tõesti kuskil on suured poed, kus saab ise ostetavat kaupa enne katsuda ja uurida? Et pangakaarti pole ammu kasutanud maksmisel, siis see kattub tolmuga. Pinkood on ammuilmagi ununenud.

●      Kui pole nädal otsa internetti saanud, siis enam ei hakka käed värisema ja ei tundu, et istuks nagu kott peas, sest midagi olulist jääb tegemata ja pole õrna aimu, mis maailmas toimub. See, et naabrite lehm tuli lüpsma, on hoopis päevakajalisem.

●      Uudis, et kolm päeva vett kraanist ei voola, ei aja silmi viie kopika suuruseks. Kuidagi õnnis tunne ainult tekib üle mitme kuu vannituba kasutades. Midagi hakkab kunagisest elust meenuma… Leilisaun on ka kuidagi tuttav sõna…

Erinevused rikastavadki elu ja eks nendest paremat arusaamist ja huvitavaid kogemusi ma tulingi sellele poolsaarele otsima.

Kirjutas Tiina

Örebrosse jõudsin ühel septembrikuu öösel kell kaks. Sõbrad tegid veel nalja, et ma lähen peale Keenias elamist Rootsi puhkama. Minu puhkus algas juba sama päeva hommikul: istusin enda kontorilaua taga nahktoolis ning täitsin esimesi tööülesandeid. Mingi hetk tabasin ennast  mõtlemast: ma tulin kontorisse tööle, aastaks? Aga ega kaua mõelda ei lastud, juba esimesest päevast peale usaldati mulle selliseid ülesanded nagu kirjade laialisaatmine 25 000 inimesele, krediitkaardiga kõikvõimalike piletite ostmine ning kodulehe uuendamine. Selline usaldus inimeste poolt, kes mind elus esimest korda nägid, oli kuidagi harjumatu. Aga see ongi Active puhul hämmastav: piisab vaid teadmisest, et inimene on Active liikmesorganisatsioonist ning võid teda usaldada ilma kordagi kohtumata.

Võrreldes paljude teiste EVS projektidega, millest ma siit-sealt kuulnud olen, on Active oma väga hästi organiseeritud. Esimesel päeval anti mulle ilma pikema jututa pisike korter kesklinnas, jalgratas, töötelefon ning ka keelekursustele oli mind juba kirja pandud. Tavaliselt ei tule asjad nii lihtsalt kätte.

Niimoodi algaski minu kontorikarjäär, mis näeb välja järgmine: 6,5 tunnine tööpäev arvuti taga, Kristina annab käsu, mina teen. Lihtne. Iga vabatahtlik korraldab tavaliselt ühe seminari, mis on umbes 3 kuu töö. Tegevust jagub ka ülejäänud ajal: „newsletterid“ peab ju keegi valmis kirjutama, erinevate ürituste infot laiali saatma, 25-leheküljelisi projektitaotluseid kirjutama ning muude jooksvate tegevustega tegelema. Üks päev teed photoshopis ürituse reklaami, teine päev helistad saatkondadesse, kolmas päev saadad laiali 30 ümbrikut liikmesorganisatsioonidele ning seejärel lähed veedad paar päeva Stockholmis tähtsa näoga tähtsate tegelaste seas konverentsil. Vaatad, kuidas poliitikat tehakse ning kogud endale aastavaru jagu erinevate organisatsioonide pastakaid kokku.

Kuidas aga saada aru, et oled juba piisavalt kaua Active kontoris töötanud:

• Active krediitkaardi turvakood on paremini meeles kui enda kodune aadress
• Kui saad meili, mis on „kiireloomuline“, siis tegeled sellega järgmise poole tunni jooksul. Muude kirjadega kindlasti sama tööpäeva jooksul. Kui aga sinu e-mailile ühe tööpäeva jooksul ei vastata, muutud närviliseks ja arvad, et inimene väldib sind.
• 182. korda viisakutseid ja hotellide kinnituspabereid faksides tabad end mõttelt: kes  need viisaseadused üldse välja mõtles.
• Sa tead, kes on Dante.
• Muude tegemiste kõrvalt päevas 30 e-maili kirjutada on täiesti normaalne
• Sa tead, kust saab Örebro kõige paremat täidetud kartulit
• Kristina lause: „Ma lähen homme korraks Brüsselisse“ peale noogutad kiirelt ja küsid, et millal ta täpselt kontoris tagasi on.
• Oled 7 päeva järjest tööd teinud ning ei saa aru, miks ülemus tahab sulle vaba päeva anda
• Kõrvalruumis töötava inimesega msnis töövestluse pidamine on sinu jaoks kõige normaalsem asi maailmas.

Inimesed kutsuvad minu aastat kui “EVS Rootsis” ning minu jaoks on seda harjumatu kuulda, sest Rootsi kohta oskan ma seda öelda, et rongid jäävad hiljaks, inimesed on üldiselt väga muretu ja rahuliku olekuga ning pool leiba maksab poes vähemalt 23 krooni. Palju rohkem ma ei tea. JAHAA (ehk siis rootslaste lemmikväljend), kuidas ma sain unustada FIKA! Minu esimene rootsikeelne sõna, mis tähendab (kohvi)pausi, ning mis on kohustuslik tööpäeva osa, kuhu hilinemise eest on mind ka rootslaste poolt noomitud. Rootsis FIKAle hiljaks ei jääda.

Alguses olin pettunud, et näed, olen Rootsis, aga rootslasi väga ei näegi, kui siis ainult toidupoe järjekorras ja ühistranspordis. Pigem kohtun inimestega üle maailma ja seda mitte ainult läbi Active tegevuste. Keelekursusel istun Lõuna-Aafrika Vabariigi poisi ja Austraalia tüdruku vahel, saalihokit mängin brasiilase, bulgaarlase ja iraani tüdrukutega. Võrkpalli trennis sattusin juhuslikult paari prantslasega ning treeneriks oli tumedanahaline neiu. Siiski, jalgpalli mängin rootslastega ning see ongi siiamaani parim keelekursus. Jalgpalliväljakul saan ma juba rootsi keeles hakkama. Rääkimata reisides tutvutud Iraanlase ja Dominikaani vabariigi poisiga. Niimoodi erinevate reisivate inimeste ning ebatraditsiooniliste eluvalikute tegijatega kohtudes saan ka mina juurde julgust veelgi isepäisemalt valikuid teha ja enda teed käia. Lisaks loomulikult Active liikmesorganisatsioonide inimesed ning kuidagi vaikselt ja märkamatult olen ma saanud üheks osaks sellest suurest rahvusvahelisest perest. Niimoodi on juhtunudki, et mul on mu raske ennast esmajärjekorras eestlasena näha. Tunnen end kui eurooplane, kelle koduriik on Eesti.

Miks aga rahvusvaheline seltskond? Rootsi on mitterootslaste seas väga populaarne koht enda õpingute jätkamiseks ning seetõttu on rootslased ka harjunud välismaalastega. Rootsi on neljas riik, kus ma elanud olen ning seniste kogemuste põhjal on see kahtlemata kõige tolerantsem ning stressivabam riik välismaalasele elamiseks. Poole aasta jooksul ei ole ma end mitte kordagi enda päritolu pärast halvasti tundnud. Kõik rootslased lülituvad rootsi keele pealt inglise keelele ümber kavõi poole sõna pealt, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. Kord õnnestus jalgpallitrennis uus tulija ära petta, kuna lihtsamatest asjadest sain ma rootsi keeles aru. Kui ta lõpuks mu päritolust aru sai, siis tuli ta minu juurde ja vabandas, et tema viga, kuna ta ei teadnud, et  ma inglise keelt räägin.

Jah, ühest küljest on see lihtne aasta, kuna ma ei pea ise mitte millegi pärast muretsema. Mind ei pea huvitama, kui suur on mu korteriüür, telefoniarve või kui kallis on keelekursus. Isegi rattaparandus makstakse kinni. Ma saan teha täistööaja jooksul seda, mida enne töö kõrvalt enda hobina tegin. Vabatahtlikku ikka ei vallandata ju? Niiet seda muret ka pole. Mul on oma pisike korter, mis võib olla täpselt nii segamini kui ma tahan. Lisaks kõigele on mul veel mentor, kelle juurde võib pöörduda iga rumala küsimusega ning kes minuga samal korrusel elades mulle alati olemas on. Hea, turvaline ja lihtne on elada.

Teisest küljest on see aasta, mil olen õppinud veel enam ise otsustama ja vastutama. Koosolekud on tihti vaid umbes kord kuus, sest me teame enda tööülesandeid niikuinii ning otsest vajadust ühiseks jutuajamiseks ei ole.  Seega on väga oluline osata enda aega planeerida ning seda nii lühema- kui pikemaajalisi eesmärke. Samuti on ajaga peale tööd. Enda motiveerimise oskus on väga oluline. Mitte keegi ei ütleks terve aasta aega mitte midagi, kui ma kogu enda vaba aja vaid teleka ees krõpsu sööks. Siiski kasutan enda aega tegevusteks, milleks varem alati liiga kiire oli. Loen raamatuid, kirjutan pikemaid lugusid Keeniast, õpin rootsi ja suahiili keelt ning paaniflööti mängima. Käin trennides, jooksmas, ujumas, kinos ja vahepeal pildistamas.

Nagu igal asjal, on ka Active kontoriroti elus miinuspooli. Esimene neist on kindlasti see, et terve aasta pean ma elama üsna üksinda. Isegi kui mõne inimesega saad paremini läbi, on vähetõenäoline, et nii lühikese ajaga endale tõelise sõbra leiad. Sellise, kellega saaks rahulikult olla täpselt sina ise. Kellega koos oleks ka vaikida hea. Kelle ees ei peaks põhjendama enda rumalaid nalju, seletama ja õigustama öeldud lauseid. Kuigi kõik inimesed on väga-väga sõbralikud ja toredad, on vahepeal selline tühi tunne. Justkui oleks see kõik väga pealiskaudne ning Rootsist lahkudes unustaks need inimesed su üsna ruttu.

Samuti on inimestel tihti raske aktsepteerida erilisemaid jooni teise inimese (ehk siis minu) iseloomus. Neid, mis tema maailmasse hästi ei sobitu. Mis mind isiklikult kõige rohkem häirib, on see, et inimesed on niivõrd tolerantsed, et ma ei saa enda iroonilisi nalju teha, kuna siis ma poleks justkui enam tolerantne. Ma pean alati hästi läbi mõtlema, mida ja kuidas ma ütlen. Kuigi minu jaoks on kohati raske tunnistada, et inimesed ei suuda mind aktsepteerida sellisena, nagu ma olen, siis olen õppinud seda võtma kui head õppetundi. Lisaks ise aktsepteerivamaks ja tolerantsemaks muutumisele mõtlen ma nüüd rohkem, kuidas ja mida ma ütlen. Proovin ennast konkreetsemalt ja üheselt mõistetavalt väljendada.

Niimoodi rohkem mõeldes kui öeldes ongi minu aasta kujunenud justkui enda sisse vaatamise ning endaga olemise aastaks. EVS-i Active kontoris soovitangi inimesele, kes tahab teha huvitavat tööd sõbralikus ja toetavas õhkkonnas, tegeleda kõigi nende asjadega, milleks varem aega ei olnud ning kes tahab saada lõpuks kokku selle inimesega, kellega on tihti kõige raskem kohtuda. Iseendaga. See juhtub kahtlemata kohe päris kindlasti. Kui ei usu, proovige järgi.

Kirja pannud Janika

Kui usute, et Norra on Põhjamaa, siis olete rumalalt kooliõpikute õnge läinud. Kui usute, et Norras võib näha virmalisi, siis olete naiivsed. Kui usute, et norrakad söövad ainult kala ja muud head, siis te lihtsalt petate ennast. Täpselt nagu mina, ainult et mina seda kõike enam ei usu ja minu uus missioon on selliseid valetõdesid kummutada ja reaalsus teieni tuua.

Pärast 5 kuud Norras elamist ja ida-eurooplasest immigrandi mängimist olen teada saanud palju Tõde ja kardan seda, mida siin järgmise 7 kuuga veel avastada on. Osa Tõest on järgnev. Norra on sama palju või isegi vähem Põhjamaa kui Eesti. Ilmateadete võrdlused on näidanud, et Eestis on enamasti mõned või rohkem kui mõned kraadid külmem. Tõenäoliselt rikub Norra Põhjamaa staatuse ära ookeanist siia ulatuv Golfi hoovus, mistõttu on ookeaniäärsetes linnades enamasti üsna soe. Isegi päris Põhjas nagu Tromsø ja muud sealsed linnakesed. Kui käisin Tromsøs eelmisel nädalavahetusel (jaanuari lõpp), polnud seal pea üldse lund ning oma 6-7 kraadi soojem kui Oslos. Virmalisi pole ma seal veel kordagi näinud, võibolla sellepärast, et praegu on virmaliste esinemise madalperiood, võibolla aga sellepärast, et see on üks järjekordseid müüte, mida norrakad lollidele turistidele pähe määrivad.

Täpselt nagu ka nende ”rahvusroog” lutefisk, mida siin nende sõnutsi jõulude aegu näost sisse aetakse. Kui mina, naiivne turist, otsustasin, et soovin ikka võimalikult palju Norra kultuuri ja ühiskonnaga lõimuda ja seetõttu lutefiski ka ära proovida (mida ma ka kaks korda tegin), selgus, et norrakad ise seda saasta ei söögi. Kuulsin ka lugu sellest, kuidas lutefisk norrakate ”rahvusroaks” sai. Nimelt olevat kunagi üks mees tahtnud oma naist ära tappa ning otsustanud õhtusöögi (ehk siis kala) sisse panna mürki, ehk mingisugust hapet. Kahjuks aga selgus, et see hape ei osutunudki niivõrd mürgiseks ning seetõttu otsustasid norrakad mingisuguse imeliku loogika läbi seda hoopis rahvusroana tarvitama hakata. Muide, lutefisk on nagu tallerdiskala, mis lihtsalt keemiliste reaktsioonide tõttu taldrikul neoonroheliseks kipub muutuma (eelkõige kokkupuutel lilla hapukapsaga). Kui veel siinsete elanike söögipoolisest rääkida, siis põhiliselt toituvad nad siin võileibadest. Neid süüakse hommikusöögiks, lõunaks ja õhtusöögi ooteks. Kui nad ei söö võileibu, siis söövad nad pizzat, pastat ja kuumi koeri. Joogiks kõrvale brus ehk limonaad (enamasti on selleks Coca-Cola).

Kui nüüd kõik need kultuurilis-geograafilised iseärasused kõrvale jätta, siis võtaks ette organisatsioonilised iseärasused. Nimelt Juvente Norra, mis on siin üsna suur üle-riigiline ja kohalike alaorganisatsioonidega noorteühendus. Peakorter asub Oslo kesklinnas, vaatega Karl Johan’i tänavale (mis on Oslo peatänav). Kui Obama külas käis, siis tiirutasid kontori kohal helikopterid ja kontori ees politsei eriüksuse autod. Järgmine suursündmus on muideks Eurovisioon (kui ülemuse lapse sündimine ja kalad kontoris kõrvale jätta). Ülemustega suhtlemine käib siin üsna vabalt. On täiesti lubatud neid mõnitada, neile kõrva karjuda või neid hoopis ignoreerida. Kuidas teistmoodi saakski, kui ülemus vahel endale pappkasti pähe topib ja sinna peale „BOSS“ kirjutab. Bosside (sest neid on siin mitu) omavaheline suhtlus toimub enamasti milleski ahvihäälitsustele sarnanevas keeles, millest mitte keegi teine aru ei saa.

Millega nad siin peale mõnitamise ja häälitsemise tegelevad? Korraldavad projekti nimega Fristil, mis seisneb alkoholiteemaliste seminaride korraldamises kooliõpilastele. Seminarid on 4 päeva pikad ja sinna saadab iga kool kaks esindajat, kes peale seminari peavad oma teadmised edasi andma oma klassikaaslastele. Lisaks projekti Skjenkekontrollen, mis tähendab, et alaealised käivad poodides kontrollimas, kas need on seadusekuulekad või müüvad alkoholi ilma dokumenti küsimata. Kui kontrolliperiood poodides on läbi, avalikustatakse saadud tulemused riiklikult läbi meedia. Juvente naudib enamasti siis palju tähelepanu.

Lisaks korraldavad kohalikud Juvented nädalavahetuste kogunemisi, teevad tänavaaktsioone, millest üks põnevamaid tuut-aktsioon. Selle käigus seistakse kusagil linnas ringtee saare peal, suured sildid käes, kuhu on kirjutatud näiteks „Tuututa kui oled solidaarsuse poolt“, „Tuututa kui oled kaine“ jne.

Lõppkokkuvõttes jääb üle teid vaid Active suvelaagrisse „Experience 2010“ kutsuda, sest kogemus saab see tõepoolest olema. Kaunis Fredrikstadis Lõuna-Norras, kus iga päev saab süüa palju võileibu (lutefiskist tõenäoliselt pääsete). Rohkem informatsiooni ning registreerida saab sellel leheküljel: http://experience2010.no/

Tervitustega,
Mari